Selle määratluse alusel jaotatakse tõstukid peamiselt kuue tüüpi: vastukaaltõstukid, lükandmastiga tõstukid, külg{0}}laadimisega kahveltõstukid, maatõstukid, kaubaaluste virnastajad ja kolmesuunalised virnastajad. Kõik kuus nimetatud kategooriat on klassifitseeritud "erivarustuseks". Siiski on oluline märkida, et kahveltõstukid, millel puudub virnastamiseks mõeldud tõstemast-ja ka mitte-iseliikuvad-(käsitsi juhitavad) kaubaaluste virnastajad-ei vasta ülaltoodud tõstuki määratlusele ja ei kuulu seetõttu eriseadmete reguleerimisalasse.
Lisaks ülalmainitud põhiklassifikatsioonidele saab tõstukeid kategoriseerida ka muude levinud mõõtmete järgi. Jõuallika järgi võib need jagada sisepõlemiskahveltõstukiteks (diisel, bensiin või veeldatud naftagaas), elektrilisteks ja käsitsi tõstukiteks. Sisepõlemiskahveltõstukeid, mis on tuntud oma tankimise lihtsuse ja pideva,-pika kestusega töövõime poolest, kasutatakse sageli välitingimustes või keskkondades, kus heitgaaside ja müratasemete suhtes ei kehti ranged piirangud. Seevastu elektrilisi tõstukeid-, mis eristuvad nende keskkonnasõbralikkuse-omaduse ja madala müratasemega-, kasutatakse laialdaselt sisetingimustes ja rangete keskkonnanõuetega keskkondades.
Vastavalt Maailma tööstusveokite statistika (WITS) kehtestatud klassifikatsioonistandarditele liigitatakse tööstusveokid klassidesse I kuni V. Kahveltõstukite jaoks olulised põhiklassid on järgmised: klass I (elektrilised vastukaaluga veoautod), II klass (elektrilised laoveokid), III klass (elektrilise laosõidukite veoautod), Counterbali veoautodega (Internal Commander Trucks), ja V klass (sisepõlemismootoriga vastukaalutõstukid õhkrehvidega).
Tavalised tõstukimudelite tähistused sisaldavad tavaliselt sõiduki põhiteavet. Võttes näiteks "CPCD30"-standardse Hiina nomenklatuurisüsteemi alusel-tähistab "C" tõstukit; "P" tähistab vastukaalu struktuuri; teine "C" tähistab diiselmootori jõuallikat; "D" tähistab hüdraulilist ülekandesüsteemi; ja "30" tähistab nimikandevõimet 3 tonni.
